Homöopaatia

Mis on homöopaatia:

Homöopaatia on ravimeetod, mis seisneb ravimi minimaalsete annuste manustamises patsiendile, et vältida mürgistust ja stimuleerida orgaanilist reaktsiooni.

See loodi 1796. aastal Saksa arst Samuel Hahnemannilt, mis põhineb Hippokratese tsitaadi poolt sarnasel seadusel aastal 450 eKr. Selle seaduse kohaselt ravitakse sarnaseid sarnaseid, st haigete ravimiseks on vaja ravimit rakendada mis tervele inimesele rakendamisel tekitab patsiendile samad sümptomid.

Sõna "homöopaatia" pärineb kreeka homoispathos'est, kus homóis = sarnane ja patos = kannatus, haigus.

Homöopaatia saabus Brasiiliasse 1840. aastal, mille tõi välja prantslased, kuid ainult 1980. aastal tunnustati Brasiilia meditsiiniliit (AMB) ja järgmisel aastal meditsiini eriala meditsiini eriala (CFM). 1996. aastal tunnustas veterinaarmeditsiini nõukogu ka homöopaatiat erialana.

Et saada homöopaatiks, professionaalseks homöopaatia spetsialistiks, peate lõpetama meditsiini, veterinaarmeditsiini, farmaatsia või hambaravi.

Homöopaatilised ravimid

Homöopaatiliste ravimite valmistamine toimub loodusest ekstraheeritud ainetest (mineraalid, köögiviljad või loomad), millest on eelnevalt teada oma tervendavat potentsiaali, katsetades tervet inimest.

Need ravimid läbivad spetsiifilised lahjendus- ja dünaamikatehnikad, haiguste raviks sarnasuse kaudu, see tähendab, et see on võimeline seda haigust tootma.

Lahjendusprotsessi, millele järgneb agitatsioon, nimetatakse "dünaamiliseks" kreeka dünamiselt, mis tähendab "jõudu", sest selle protsessi kaudu on võimalik sisuliselt äratada võimet elusorganismi elujõule reageerida.

Hahnemann alustas oma eksperimentide alguses ravimite lahjendamist ja leidis, et mida rohkem ta lahjendas, seda rohkem soovimatuid reaktsioone minimeeriti.

Ta märkas ka, et ainet järjest lahjendades ja neid korduvalt raputades saavutas ta alati paremaid tulemusi, saavutades seega minimaalsed annused. Sel viisil on ainete toksilisus nõrgenenud ja nende ravivõime suurenenud.