Eksistentsialism

Mis on eksistentsialism:

Eksistentsialism on filosoofiline doktriin, mis keskendub eksistentsi analüüsile ja sellele, kuidas inimesed maailmas eksisteerivad. Selle eesmärk on leida elu mõte tingimusteta vabaduse, valiku ja isikliku vastutuse kaudu.

Selle filosoofilise voolu järgi eksisteerivad inimesed kõigepealt ja iga inimene läbib oma elu, muutes selle olemust või olemust.

Seda filosoofilist suundumust, mis Euroopas kahe maailmasõja (1918-1939) vahel tekkis ja areneb, iseloomustab selle analüüsi keskendumine eksistentsile, mida ei mõista mitte faktina ega faktina, vaid kui igapäevast individuaalset reaalsust.

Eksistentsialismil, mis esindab humanistlikku reaktsiooni mis tahes võõrandumise vormi vastu, on laialdased eelkäijad: Socrates, St. Augustine, Maine de Bitan jne. Kuid kitsas tähenduses ulatub eksistentsialismi päritolu tagasi Kierkegaardile, kes vastandina hegeli spekulatiivsele filosoofiale kavandab filosoofia, mille kohaselt subjekt on tema mõtlemises eluliselt seotud ja ei piirdu reaalsuse abstraktsega. Seda silmas pidades kaitseb ta inimese eksistentsi taandamatust mis tahes idealiseeriva või takistusliku katse suhtes.

Sartre eksistentsialism

Ateistliku eksistentsialismi juhtiv esindaja on Jean-Paul Sartre, kes on avaldanud olulisi teoseid, nagu 1946. aasta L'Existentialisme est un Humanisme ("Eksistentsialism on humanism") ja 1943 L'Être et Le Néant (olemine ja mitte). .

Sartre sõnul on olemasolu eelne, see tähendab, et esmalt eksisteerib ja määrab selle olemuse oma tegevuse ja eluviisi kaudu. Seega oli ateistlik eksistentsialism vastuolus kristliku eksistentsialismiga, sest inimene oli vastutav oma olemuse ja mitte Jumala määratlemise eest.

Ateistlik eksistentsialism

Eksistentsialism kujunes kahes suunas: üks ateist ja üks kristlane. Ateistlik eksistentsialism ütleb, et ilma Jumalata kaob kogu universaalne alus, mis tekitab moraali subjektiivsust. Siis tekib tunne, et tekib tunne, et inimene on ebakindel, selle ainulaadne vastutus mis tahes tegevuse eest ja vajadus suunata vaba tegevus individuaalsele enesehinnangule või sotsiaalsele pühendumusele.

Filosoofilisel eksistentsialismil oli suur mõju teoloogiale (R. Bultmann), kirjandusele (A. Camus) ja psühhiaatriale (Binswanger).

Kristlik eksistentsialism

Kristlik eksistentsialism eeldab osadust ja inimestevahelist armastust kui absoluutse kohaloleku moraalse üleastumise vahendit. Ta nõuab antropoloogilise perspektiivi kaitsmist, kuigi see ei aktsepteeri ateistlikku imanentismo. Seda esindavad K. Barth, G. Marcel ja K. Jaspers.

Vaata ka humanismi tähendust.