Tavaline õigus

Mis on tavaline seadus:

Tavaline seadus on föderaalses põhiseaduses ette nähtud kõige tavalisemad normatiivsed liigid, mis muudavad üld- ja abstraktsed normid.

Tavalisi seadusi võib võõrandada mis tahes küsimuses, välja arvatud need, mis on reserveeritud Rahvuskongressi täiendavatele seadustele ja siseasjadele, mida reguleerivad dekreedid ja resolutsioonid.

Tavapäraseid seadusi loetakse esmasteks normatiivseteks aktideks, st nad loovad, muudavad ja kustutavad õigusi pärast seadusandlikku protsessi ja otsuseid, mis on otseselt väljendatud föderaalses põhiseaduses. Muud peamised normatiivaktid on:

  • põhiseaduse muudatused
  • täiendavaid seadusi
  • delegeeritud õigusaktidega
  • ajutised meetmed
  • dekreedid
  • resolutsioone

Erinevused üldise õiguse ja täiendava õiguse vahel

Erinevused tavapäraste seaduste ja täiendavate seaduste vahel tulenevad föderaalsest põhiseadusest ning on materiaalse ja formaalse iseloomuga. Materiaalse looduse erinevus puudutab täpselt seda küsimust, mida saab igat liiki seadusandlusega reguleerida, ja formaalne erinevus on seotud mõlema kinnitusprotsessiga.

Õiguslikud küsimused

Täiendaval seadusel on oma tegevusvaldkond piiritletud föderaalses põhiseaduses, see tähendab, et mõningaid küsimusi saab reguleerida ainult seda liiki seadustega. See toimub küsimustes, mis on juba põhiseaduses juba pealiskaudselt ette nähtud ja vajavad täiendamist.

Tavaline seadus näeb ette nn jääkküsimused, st kõik, mis ei ole reserveeritud täiendavatele seadustele, seadusandlikele dekreedidele või resolutsioonidele.

STF-i andmetel ei ole täiendavate seaduste ja tavapäraste seaduste vahel hierarhiat. Materjalide reserveerimisel on siiski järgmised tagajärjed: tavapärase õigusega ei saa sisuliselt täiendavat õigust tühistada (arvestades, et ta ei saa neid küsimusi reguleerida), kuid täiendav õigus võib alati tühistada üldise õiguse .

Tüübikinnitusprotsess

Täiendava seaduse heakskiitmiseks on vajalik, et absoluutne häälteenamus, see tähendab enam kui pool rahvuskongressi liikmetest, oleks projekti poolt.

Hääletamine tavapärase õiguse heakskiitmiseks toimub lihthäälteenamusega, see on enamus parlamendiliikmeid, kes viibivad seaduseelnõu hääletamise päeval.

Ametlikult täiendavad seadused (mis on heaks kiidetud absoluutse häälteenamusega, kuid ei käsitle täiendavaid õigusakte) võidakse tühistada tavapäraste seadustega.

Tavaline arve

Tavaline arve on dokument, mis algatab seadusandliku protsessi tavapärase õiguse loomiseks või muutmiseks. Õigusloomeprotsess on kõigi etappide kogum, mis on vajalikud eelnõu heakskiitmiseks, alates ettepanekust hääletamisfaasi.

Kes võib teha tavalise arve?

Föderaalse põhiseaduse artikli 61 kohaselt on tavapäraste seaduste algatus:

  • mis tahes parlamendiliikme liikmele või komiteele
  • mis tahes liidumaa senati või Rahvuskongressi liikmele
  • Vabariigi Presidendile, \ t
  • Riigikohtule,
  • kõrgematele kohtutele,
  • peaprokurörile
  • ja kodanikud populaarse algatuse kaudu, millele on alla kirjutanud vähemalt 1% riigi valijaskonnast ja mis on jagatud vähemalt viies riigis, kusjuures vähemalt 0, 3% nende valijatest.

Delegeeritud seadused

Delegeeritud seadused on Vabariigi Presidendi poolt pärast rahvuskongressi loa saamist koostatud seadused, milles tuleks täpsustada delegatsiooni sisu ja tingimused.

Vastavalt föderaalse põhiseaduse artikli 68 lõikele 1 ei saa delegeeritud seadused seadusandluses:

  • rahvuskongressi ainupädevusse kuuluvaid toiminguid;
  • suhtes kohaldatakse täiendavat seadust;
  • kohtusüsteemi ja prokuratuuri korraldamine, tema karjäär ja tagatis;
  • kodakondsus, kodakondsus, individuaalsed, poliitilised ja valimisõigused;
  • mitmeaastased kavad, eelarve suunised ja eelarved.

Pärast riikliku kongressi delegeeritud seaduse heakskiitmist siseneb see õigussüsteemi tavapärase õigusega.